Pühalepast on nuge, tuppesid ja nõelakodasid kogutud ning säilinud vaid üksikuid. Arvatavasti tekkis ja ka hääbus see komme siin varem kui mujal Hiiumaal. Kindlalt on Pühalepast aga üks tinatupp, leitud Kõrve talu maadelt, arvatavasti vana Malve sepikoja asemelt, mis on teadaolevalt ka kõige vanem omataoliste hulgast. 1838. aastal Marele valmistatud tupp on tehtud võrdlemisi kitsa joonega ja väga peene tööna.

ERMi jõudnud nugadest on vaid ühe, ERM 5676, puhul märgitud, et ese on kogutud Reigi-Pühalepa piirkonnast. Niiöelda lauanoa tüüpi noa pideme põsed on tehtud messingplekist ning needitud samuti valgevasega. Reigist leidub veel üks plekk-põskedega nuga ning rohkem selliseid teada ei ole.

Nende kahe – kahjuks ainulaadse – artefakti eeskujul sai hakatud looma uut noakomplekti. Tupevalem sai seekord lõigatud tammepuust, lootuses, et ehk peab valukuumale kauem vastu. Puhta tina sulamistemperatuur on 232°C, kuid arvestades kerget vasesisaldust saab valamiseks vajaliku vedeluse kätte ca 300°C juures. Tammeklotsi süvendamise peale kulus kahe kuu jagu õhtuid-hommikuid ning paar-kolm pooleks murdunud peenet peitlit. Võrdluseks – varem tehtud Emmaste laadi tupevalemi kasepakust lõikamine võttis neli tundi! Ikka laast ja mõõtmine, laast ja mõõtmine. Hoolimata sellest, et originaalsest tupest said enam-vähem kasutatavad joonised tehtud, läks peitlitera ikka mõnes kohas omasoodu teele. Nii paisus tupe ots märkamatult vormikamaks ning küljeneerud jämemaks.